PUUGIROHU ALLERGIA

Tahaks üles märkida sellise loo, kuidas meie koeral tekkis puugirohust allergiline kõrvalmõju. Kuna ma ei leidnud selle kohta ka internetist väga palju infot, siis mõtlesin, et vähemalt panen siia oma kogemuse kirja, mine tea, kelle jaoks see vajalikuks võib osutuda.

Jutt käib nimelt puugitõrje rohust AVANDIX. (lisan foto ka juurde)

Mis siis täpsemini juhtus.

Tegelikult kasutasime me esimesel eluaastal sellist rohtu nagu FRONTLINE. Miskipärast pakkus aga eelmisel suvel meie veterinaar meile uut puugirohtu nimega ADVANTIX (ei mäletagi miks ta seda kiitis või mis põhjusel ma seda vahetasin), kuid juba eelmisel kevadel täheldasin ma, et koer hakkas mingil põhjusel hirmsasti pead raputama ja kõrvu sügama, justnagu oleks tal midagi kõrvas, kas sügelus või valu või midagi häirivat.

Mina muidugi ei osanud seda kuidagi ravimi allergiaga siduda. Käisime arsti juures. Kõrvad kontrolliti üle, midagi sealt ei avastatud. Pandi mingeid rahustavaid kõrvatilku ja saadeti koju. Öeldi, et ehk on koer külma saanud või mida iganes, et istugu toas ja soojas ja... plaplapla.  Ise küll kahtlesin, et mis külma see koer enam kevadel saab, et ilmad ka juba nii soojad? Mingi paari nädala pärast kadus see raputamine ära ja asi ununes...

Järgmisel korral panin ma suvel ja kui koer jälle pead hakkas raputama, siis ma arvasin, et äkki me käime ujumas ja võibolla on talle vesi kõrva läinud või midagi. No ei tulnud ma jälle selle pealegi, et mõelda, et see on puugirohust!! Ja ega arst mind ka ei hoiatanud, et puugirohust võiks koeral mingi vastunäidustus ilmneda. Ja kui ma internetist hiljem uurisin, kas puugirohul on märgitud kõrvalmõjusid - siis no ei ole kuskil selle eest hoiatatud või tähelepanu suunatud. Kus ma siis oma peaga seda mõelda oleks osanud!? Ja kolmas kord kui ma rohtu panin, siis me vist õnneks ujutasime selle kohe maha, sest rohkem ma sellist pea raputamist ei märganud. (aitabki ainult rohu kiire maha pesemine)

Sel aastal - niikui ma kevadel esimest korda puugirohtu koerale kuklasse määrisin, nii ta hakkas kohe paari tunni pärast jälle samamoodi pead raputama ja raputas kõrvu ja.... Siis mul tekkis kohe 1 + 1, et no muud põhjust lihtsalt pole!!! Et ainus asi mis ma sel päeval teistmoodi tegin, oli puugirohu kuklasse määrimine. Ja hakkasin asja kohe uurima. Käisin muidugi arsti juures ja seal muidugi jälle mingit abi ei saanud. Keegi midagi ei tea, keegi pole midagi kuulnudki.

Guugeldasin siis internetis lemmiklooma foorumites ja ohhoo, üllatus üllatus - et selliseid juhuseid on küll ja küll!!! Inimesed on täpselt samamoodi arstide peale kurjad, sest arst pole viitsinud eriti sellesse pearaputamisse süveneda ja et meie pea raputamine on veel üsna leebe variant sellest allergiast. Inimesed kurtsid, et nende koerad on endal pool pead veriseks ja karvad maha kratsinud. Ja just et see ADVANDIX pidigi sellist allergiat tekitama. Mul oli kohe täitsa masendav mõelda, et miks ometi arstid ei ütle ega ise selle peale ei tule!!! Kas siis neile on tõesti tähtsam ravida "haigeid kõrvu ja kõrvapõletikku ja määrata uusi rohte katse eksitus meetodil", et ostke ostke, kui asi on tegelikult hoopis ravimi talumatuses või sobimatuses!? 

Foorumis soovitati kohe koer puhtaks pesta, mida me ka tegime, kuid kahjuks alles järgmisel päeval, mistõttu oli osa rohtu juba verre jõudnud imenduda. Puugirohi on ju iseenesest väga kange mürk, mis mürgitab koera verd nii, et puuk seda enam imeda ei tahaks ja ennast looma küljest lahti laseks. 

Pärast rohu maha pesemist muutus olukord väga kiirelt ja väga positiivses suunas. Paari päevaga kadus see pea raputamine täielikult ära. Ma ei tea, kui ma poleks ise hakanud uurima, siis ma võibolla siiamaani tilgutaks talle jälle mingit jama kõrva sisse ja raviks mingit olematut haigust, sest poleks kuskilt ega kellegilt kuulnudki, et see võib olla puugirohust.

Uurisin oma aretajalt ka, et mis rohtu nemad kasutavad oma koertel ja kas see ikka võib sellest AVANDIX rohust olla ja sain veelkord kinnitust, et tuleb kasutada FRONTLINE. Et kõigile koertele nagu ka kõigile inimestele ei sobi ühesugused ravimid.

Ja üldse olge igasuguste ravimite manustamise puhul äärmiselt ettevaatlik. Ei maksa kohe peoga kõike koerale sisse sööta, mis arst sulle välja kirjutab.

Vot selline lugu

Suvi 2013

Panin nii üldistava pealkirja, sest viimasest sissekandest on palju aega möödunud ning kirjutada mingist ühest ja konkreetsest sündmusest, ei tule mul kohe pähegi. Kõigi sündmuste keskmeks on (õigemini oli) see kaunis, teguderohke ja meeldejääv suvi!

Mida soojemaks ilmad läksid, seda vähem jäi aega ja mõtteid trennis käimisele ning nii me otsustasimegi, et suvel me Gustawiga oleme „kooli vaheajal“ ja ei hakka seda aega kuskilt vägisi enda jaoks välja pigistama. Suvel on junii palju muud põnevat ja huvitavat, palju liikumist ja ringi jooksmist!

Gustawi jaoks oli suvi super lahe! Einoh tegelikult ju meile kõigile ikka oli! Esiteks sain ma juba kevadel endale uue jalgratta, millele ma muretsesin spetsiaalse tugeva koera korvi. Oi kuidas ma seda otsisin! Nii ratast, kui seda koerakorvi. Mõte oli ju iseenesest lihtne, et on tarvis jalgratast ja on tarvis korvi - aga teostus...

Kõigepealt leidsin internetist, et näed "välismaal" lemmikloomatarvete poodides on sellised petbox`id täitsa olemas ja hakkasin asja siit kaubandusvõrkudest otsima. Pole! Polnud keegi eriti kuskil kuulnudki. Kui me siis koos poemüüjatega mööda katalooge tuhnisime, siis avastasime, et on ikka küll täitsa kataloogis olemas, aga lihtsalt keegi pole varem midagi niisugust siia tellinud ega soovinud. No ja niimoodi sai minust omamoodi avastaja ja esmatellija. Tellisin kataloogi alusel sobivas suuruses petbox`i ära ja võttis aega mis ta võttis, lõpuks jõudis isegi kohale ka.

Saimegi Gustawiga terve suvi läbi palju ringi sõita. Ma tundsin juba eelneval suvel hirmsasti puudust jalgrattast, millega saaks lihtsalt sõita mereranda või metsa. Maastiku-ehk sportratas mul oli, aga sellel ei olnud sobivat kohta, kuhu paigaldada korvi.

Linnaratastele, mis poes müügil olid ei sobinud ka kõigile see korvi kinnitus, kuna koera korvi alune vajas spetsiaalset tugevat combo-pakiraam alust. No ja niimoodi ma otsisin sobivat rattamudelit pea pool aastat!!! Ohh kui palju närve mul selle ootamise ja asjaajamise peale kulus. Kui palju seletamist ja selgitamist. Kui palju mind vaadati, kui napakat oma kapriisidega. Aga tasus ära ka!

Esimene jalgrattasõit Gustawile kahjuks kohe üldse ei meeldinud. Sõitsin umbes 4 kilomeetrit isa juurest jalgrattapoodi ja kui ma Kusti lõpuks korvist välja lasin, siis ta oli igast otsast lahti, nagu merehaige – oksendas ja kõht oli lahti, ilmselt kas hirmust või loksumisest või ma ei tea. Eks see jalgratta sõit oli tema jaoks vist nagu ameerika-mägede atraktsioon. õudne-hirmus ja jube! Juba järgmisel korral tundis ta ennast palju kindlamini ja nii varsti ta juba teadis, et korvis sõitmine tõotab tulla ainult head – sõidetakse metsa või mere äärde ja seal saab ratta kõrval juba ise vabana ringi jooksta. Ja oi see talle meeldis! Jalgratta ees, kõrval ja järel kihutamine! Ma sain teda tõeliselt jooksutada! Ja oi kui kiire ja väsimatu jooksumees see pinšer on! Nüüd ma küll ei imesta, et see tõug kunagi hobu-postitõlla kõrval saatjana kaasas jooksis. Mere ääres käisime me tihti. Mina oma päikeseloojanguid pildistamas ja fotokirge rahuldamas ja Gustaw niisama kaasas möllamas.
 

Ja mererand polnud muidugi ainus koht, kus me käisime! Tõnu käis Gustawiga igal hommikul jões ujumas ja eriti palavatel päevadel isegi mitu korda. Gustaw võiks öelda on sündinud vetelpäästja. Või vähemalt ta ise arvab nii. Ta ei jäänud Tõnust meetrit ka maha, kui see ujuma läks. Ujus nagu väike hüljes. Hüppas mauhti pommi vette ja sibas nii kiiresti järele, et Tõnul oli päris raskusi eest ära ujuda. Väga kaugele ma neil muidugi ei lubanud ujuda, mine tea, väike koer, tugev jõe vool, äkki tõmbab vett ninna või läheb ujumine sassi. Loom võib ju samamoodi ära uppuda kui inimene. Ja nii rumal on ta meil küll, et ta ujuks Tõnule kasvõi teisele poole kallast järele ja ei jääks sammugi maha.

Üldse tegime suvel igasugu toredaid asju koos: käisime Saaremaal ja Leedus, matkasime paadi ja jalgratastega, puhkasime mere ja jõe ääres, käisime erinevatel üritustel ja külastasime vahvaid koerasõbralikke kohvikuid ning hotelle, nägime ehedat maaelu kanade ja lehmasõnnikulõhnaga, tegime tutvust külakoertega, käisime metsas jooksmas ja jões ujumas. Suvi oli kohe hiiglama hiiglama tore aeg meile kõigile! 
 
No ja pärast suve saabub teadupärast jälle sügis. Meie pere elus tähendab nii suve algus kui lõpp ühte muudatust - suvel elame me maal (st Paikuse korteris) ja sügisel kolime tagasi Pärnu kesklinna korterisse. Nii nagu suvi läbi, nii saavad ka välised toimetused õues ja aiamaal otsa ning linnaelu tõuseb taas au sisse.

Gustawi jaoks tähendab linnaelu eelkõige pikki jalutuskäike mere äärde ja rannaparki. Aavastasingi linna tagasi tulles, et siia on suve jooksul rajatud nii mõnusaid terviseradasid ehk kergliiklusteid jalakäijatele ja jalgratturitele. Saab valida erinevaid marsruute ja kõndida koos Kustiga 10 kilomeetriseid ringe. Väga vahva! 
 
Novembri algusest alustasime uuesti agility treeningutega. Oleks ka varem, kuid treeningud toimusid kuni viimaseni veel õues ning treeningruumid kolisid uude kohta, moodustati uued grupid vastavalt siis algajatele ja edasijõudnutele ning see algus kõik venis paratamatult.

Aga kõigest sellest juba mõni teine kord! 

Jälle nägemiseni ja lugemiseni! 

Gustaw by Inga Mantija

TRENNI JUTTU

Nüüd siis natukene trennijuttu ka.

Alstuseks ma teeks reklaami meie „Pärnu Agility“ klubile. Kui sa oled Pärnu või Pärnumaa inimene, kui sul on koer ja kui sulle pakub huvi oma neljajalgse sõbraga midagi põnevat ette võtta, siis on just „Pärnu Agility“ ja agility treeningud selleks see õige koht, kuhu sa oma sammud peaksid seadma! Kohe päris täitsa tõsiselt!

Ei maksa karta, et äkki koer ei saa hakkama või äkki ei tule midagi välja – kõik on alustanud nullist ja kõige parem ning kõige õigem ongi teha seda koos välja õppinud juhendajaga, kes õpetab ja seletab sulle: miks koer midagi teeb, miks ta käitub ühte või teistmoodi, mida sina ühel või teisel juhul tegema peaksid, kuidas reageerima, kuidas koera kuulekust kasvatada. 

Meie klubi treenerid Ede Brand ja Eve Lepik on lihtsalt suurepärased inimesed, ütleksin, et Koerainimesed suure

algustähega. 

Kui mina enne trenni minemist arvasin, et ma saan ise ka oma koeraga hakkama ja  no mida see võõras inimene ikka teab minu koera kohta sellist, mida mina ei tea – siis ma eksisin. Koerte treenerid on ikkagi kogemustega koolitajad ja nad on näinud sinust rohkem, teavad sinust rohkem ja oskavad sinust rohkem.

Me oleme nüüd Gustawiga käinud trennis umbes pool aastat ja areng on olnud minu jaoks tohutu – meie mõlemi areng! Kui me trenni läksime, siis ma olin täpselt samasugusel arvamusel, et see koer ei hakka eluilmaski midagi tegema – mis istu?, mis lama?, mis takistusi ta hakkab käsu peale tegea? – et nalja teete või??? Ma olin täielik skeptik, kuna ma nägin mida ta tegi kodus ja kodus ta ei kuulanud ühtegi keeldu ega käsku ja mis hea pärast ta seda veel väljaspool kodu tegema oleks pidanud.!? 

Üllatus üllatus! Meie treener Ede pani ta esimese 10 minuti jooksul käsu peale istuma ... mul vajus suu lahti!!!! Eeee...et mismoodi?? Et kuidas ta seda nüüd tegi? Järgmiseks ta juba lamas!!! Noh põhimõtteliselt selline oligi meie esimene trenn. Et hakata koeral treenima käsklust täitma ja selle eest preemiat andma, et ta saaks aru, kui ta kuulab käsku, täidab selle, siis saab midagi head. Esimesed nädalad tomub põhimõtteliselt selle kinnsitamine koera peas.

See „käsk + käsu täitmine + preemia“, see oli nii lihtne süsteem ja see muutis hoobilt mu elu.

Ja kolmas asi, koeral ei tohiks kõht koguaeg hommikust õhtuni täis olla. Koer võib süüa päevas kaks korda väikesed portsud , AGA... 

trennipäevadel enne trenni teda sööta ei tohiks !!!! Ja koer võib vabalt isegi terve päeva olla söömata. Mitte midagi ei juhtu!

Söömisega kaasneb treeningutel ka see oht, mida treener Eve mulle rääkis, et kui koer täis kõhuga hakkab jooksma, hüppama ja pingutama – siis tal võib tekkida soolekeerd ja see on tundide küsimus, kui sul lihtsalt enam polegi koera. Et kui see ka ei pane mõtlema, siis...

Gustawi arengust: No kui me selle istumis lamamis asja selgeks saime, siis me läksime üsna ruttu juba takistuste juurde. Alguses õpetasimetalle üle ühe tõkke hüppamist. Seejärel võtsime juba kaks tõket järjest. Siis

kolm. 

Ei maksa kohe arvata, et te lähete trenni ja siis te peate oma koeraga igasuguseid asju hakkama tegema. Iga uue takistuse: olgu see tõke, tunnel, kott, poom, „A“, kiik, slaalom, ratas...kõik asjad võetakse eraldi läbi, iga uus trenn õpitakse midagi uut, listakse sinna juba õpitud takistusi, tehakse neid vaheldumisi, kuni asjad muutuvad aina keerulisemateks ja keerulisemateks – ehk ülesanded koerale lähevad raskemaks – teile loomulikult ka

Ja tasapisi, tasapisi endale märkamatult avastate te, et appikene, kui tark koer teil on ja kui palju ta tegelikult teha oskab!!! Ja siis hakkate aru saama, et rumal pole üldse koer, vaid tegelikult on väga palju hoopis kinni koerajuhis ehk teis endas ja võibolla koer õpib palju kiiremini, kui teie ise. Koerajuhist oleneb rajal väga väga palju! 

Ei ole nii, et koer teeb rajal asju meelega valesti ja et koer on loll ja teie tegite kõik õieti. Tegelikult on koera ja koerajuhi töö üks suu tiimitöö. Koer vaatab ja jälgib oma juhti – tema kehakeelt, tema kehahoiakut, kuulab tema häält, käsklusi, tajub tema motiveerimist. 

Aprill 2013

Niisiis – aasta 2013!!!

Esimene väga tähtis sündmus sellel aastal oli muidugi Gustawi esimene sünnipäev – 20 jaanuaril! Panime Kustile kõik puha kikilipsu ette, et ikkagi pidupäev. Et tunne veidi erilisem oleks, küpsetasime talle hakklihast spetsiaalse isikliku suure kotleti , kuigi toores hakkliha maitseb talle ilmselt palju paremini.

Kingitusi sai ta kaa – kummist röhkiva notsu  ja kaks puuri, ühe autosse ja teise tuppa. 

Transportpuur on koht, kus ta tunneb ennast palju turvalisemalt, kui kellegi süles kõõludes. Ta on seal rahulik, ta võib seal sõidu ajal lesida, seista, istuda, tal on ohutu ja hea olla. 

Sama asi toas – puur on tema teritoorium, pesa. See ei pea isegi olema kinni, vaid ta saab sinna sisse välja liikuda, magada, seal puhata, oma asju sinna peita. Koerale meeldib oma koht – uskuge mind! Ja kui te lähete kodust ära, siis panete ta sinna kinni, sest kui teid ei ole kodus, siis võite te rahulikult oma toimetusi ajada,

teades, et ta ei näri teil üksinda kodus juhtmeid, pole midagi ära lõhkunud, pole kusagilt alla kukkunud, ennast mingi asjaga ära poonud, kinni jäänud, midagi mürgist ära söönud. Koer on oma puuris ja te tulete tagasi, on ta seal täpselt samas olukorras. Ilma puurita te selles kindel olla ei saa.  

Hilisem kommentaar: Puur ei leidnudki meie kodus kasutust, sest koer seal ei maganud, sinna kinni me teda ei pannud ja oli kole ja nõme ning võttis palju ruumi toas. Seega viskasime selle minema ja kandsime mõtetutesse kuludesse maha.  Küll aga on transportpuur autos igati vajalik!!!

Gustaw on olnud siiani absoluutselt terve ja pole mingeid kaebuseid... Mulle tundub, et ta esimene puberteet on ka nagu möödas. Vahepeal ta oli ikka päris sõnakuulmatu mürsik, otsis tähelepanu ja tegi selle jaoks kõikvõimalikke trikke ja pahandusi – näris mul igasugu asju puruks ja varastas kõike mis ripakile jäi. 

Mul on päris mitu paari jalatseid (eriti selliseid mille taha hammas hästi hakab, plätud näiteks) puruks näritud, ilus jänesetuttidega kampsun mida ma ei saanudki kordagi kanda tõmmati ribadeks, arvuti adapterite ja telefoni juhtmeid ja sokke ja kindaid ja mütse ja telefoni kotte ja.... Ühesõnaga kõik  mis hambusse jäi, see puruks tõmmati. Ohhh.... ma vist pole seda enam ammu märganud, et ta midagi puruks oleks tõmmanud. Varastab küll veel jah, aga rohkem mängu mõttes, et püüdke mind kinni nüüd kui saate. Lemmikasjad on ikka issi sokid ja telefonikott ja selline kraam. Aga üldiselt on ta palju palju rahulikum ja tasakaalukam!

Süüa meeldib talle endiselt. See on ikka jube, kuidas see koer

koguaeg süüa nõuab! Niikui keegi külmkapi ust liigutab, nii on Gustaw kohal – silmad põlevad nagu hullul. Sellise  hullunud pilguga võiks trepikojas väikseid lapsi ja vanainimesi ehmatada. Mitte üks suutäis ei jää tal kahe silma vahele, kui keegi sööb. Ta näeb ja kuuleb kõike, mis on söögiga seoses. Ja ta nõuab koguaeg, et talle ka antakse – hüppab ja põrkab väsimatult laua kõrval, kui teda ei märgata, siis haugatab kurjalt.Söömine on pinšeritel ikka väga veres. Küsi ükskõik milliselt pinšeri omanikult, kõik räägivad sama juttu, et on jube aplad väikesed õgardid.

Ja Gustaw on nõus kõike sööma – KÕIKE! Ma pole veel näinud asja mida ta ei oleks söönud.

Magusat ta õnneks ei tahagi, noh sööks ikka kui hakkaks iga päev andma, aga õnneks me ise ka ei söö magusat, seega oleme koeraga võrdses seisus. 

Kõht sellel koeral täis ei saa kunagi. Sellepärast talle ei saagi anda, ta sööks ennast lihtsalt vigaseks või surnuks või läheks lõpuks paksuks. 

Paksudel koertel on teadupärast aga samad hädad mis ülekaalulistel inimestel ja oma käega koera vigaseks sööta on ikka kurjast küll.... Seega siinkohal peab oma suure loomaarmastusega piiri pidama, et oma looma mitte surnuks armastada!

Õnneks on Gustaw väga energiline ja aktiivne loom ning tal on oma perega ehk meiega väga vedanud, sest me jooksutame ja liigume temaga ikka väga palju õues. 

Kui ma olen siin rääkinud mõne koeraomanikuga, kes väidab, et ta laseb oma koera hommikul 5-10 minutit kiiret pissile ja järgmine kord tuleb ales õhtul umbes pool tunnikest, siis minule jääb see tsipa arusaamatuks :((  

Meie jalutamehommikuti 40 – 60 minutit (viimasel ajal käime lausa 30-40 minutit sörkimas koos). Päeval jalutame 1 – 1,5 h. Ikka kohe mõnuga ja tempokalt kõnnime. Ja õhtul jälle üks tunnike. Kokku mingi kolm tundi päevas värsket õhu käes. 

Pluss on veel kaks korda nädalas agility treeningupäevad. Ja on koer õnnelik ja ise olen rahul. Mis ma sellest koerast siis võtsin, kui ma temaga jalutamas ka ei viitsiks käia???
 Et selles mõttes saab temast ikka rahu ka, et ta päris 24/7 sulle punnis silmadega otsa ei vaata, et „tavai teeks nüüd midagi!.

Kuna käes on kevad ja lumi sulanud, siis on kätte jõudnud vaktsineerimiste ja igasugu tõrjete aeg: puugid ja ussid. Meil tulebki järgmine nädal vaktsineerimise kuupäev ning enne vaktsineerimist on vajalik nädal ennem anda ussiroht ja puugitõrje. Siis on nagu selle koha pealt ka muretu kevad alanud.

ESIMESE AASTA KOKKUVÕTE

Nüüdseks on siis aastaring koeraomanikuna ümmarguseks veerenud ning võin palju julgemini sõna võtta teemal„Milline koer on kääbus pinšer“ või „Kellele sobiks pinšer ja kellele mitte“. Seega ongi paras aeg teha kokkuvõte oma aastastest kogemustest ning neid teiega jagada. Alustaks kääbus pinšeri iseloomust. Niisiis:

ISELOOM: Kui ma endale koera valisin, siis esimese asjana vaatasin ma loomulikult tema välimust, suurust jne.

Pinšeri puhul puhul pole üldse vähem tähtis, et tuleks olla teadlik selle tõu iseloomust. Kui internetis veidikenegi ringi guugeldada, siis jäävad silma märksõnad:elav, temperamentne, enesekindel, tasakaalukas (selle viimase juures ma üldse väga kahtlen, pinser ja tasakaalukas.. hmmm?:)) 

Tegelikult võib neid sõnu vist kasutada 80% koerte puhul ja see ei räägi koera valivale inimesele suurt midagi. Näiteks mina olin arvestanud, et pinšer on elav ja aktiivne, mis mulle sobis, kuid ma tõesti ei kujutanud ette, et see „elav ja aktiivne“ näeb välja nagu 24/7 Duracell patarei peal töötav jänes :)) 

Pinšer on meeletult energiline, paigalpüsimatu, pidevalt mingit tegevust vajav koer! Ainus aeg, mil pinšer on rahulik, on siis kui ta magab. Ülejäänud ta lihtsalt käib ja toimetab. Kindlasti ei sobi pinšer lemmikloomaks ilupärast – ta ei ole kotikoer, diivanikoer, sülekoer, taskukoer, ninnu-nännu-nunnu koer nagu on teised kääbikud, keda paljud kannavadki kaasas vaata et aksessuaarina, nagu käekotti. Pinšer kotis – bad idea! :D

Pinšer on TARK KOER! Ta on piisavalt tark ja kaval koer, et kui tal on võimalus oma peremees kuidagi üle kavaldada või miskit ära nihverdada, siis ta ei jäta seda võimalust kasutamata. Kui temaga ei tegele ja õieti ei

kasvata, on oht, et ta võib vabalt teil üle käte kasvada. Jääb mulje, et „õudne loll koer, et sõna üldse ei kuula ja teeb mis ise tahab jne“ – tegelikult ta teeb täpselt seda, mida talle lubatakse ja kui piire pole paika pandud, siis ta pushibki neid niikaugele, kui te ise olete lasknud. 

On koeratõuge, kes on sünnipäraselt sellised kuulekad ja rahulikud, siis vot pinšer on üks paras satikas, kes oma rahutu iseloomuga proovib järgi kõik pahandused. Pinšer on vägauudishimulik ja vahest lollilt julge koer, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta võib vabalt minna mõne suure kaukaaslasega ärplema, sest ta arvab, et tema on Boss (paraku võivad sellised asjad üsna üheselt kurvalt lõppeda). 

Siitkohast jõuangi järgmise teema juurde, et kui sa tahad pinšeri terast mõistust, intelligentsi, aktiivsust ja elavat iseloomu ära kasutada nii, et ta sind oma tegemistega ja pahandustega närvi ei ajaks, siis pead teda õieti kasvatama ehk KOOLITAMA!

KOOLITAMINE: Eks minu enda suhtumine oli ka 3-4 kuuselt, et „Ahh, mis koolitamine ja treenimine! Et

näitustele me niikuinii minna ei taha ja võistlustele ammugi mitte, et milleks meile seda koertekooli või treeninguid tarvis on?“. 

Kui Gustaw sai umbes poole aastaseks, siis ma tundsin, et ta hakkab mind vaikselt hulluks ajama. Ta ei kuulanud enam absoluutselt sõna! Enda arust ma küll keelasin ja kasvatasin, aga aina hullemaks läks. 

Jalutamas käisime, siis ta kas ei kõndinud kenasti kaasas või vastupidi sikutas nagu kelgukoer ees. Pärast jalutuskäiku ma olin nii väsinud alati sellest riidlemisest ja närvitsemisest, nagu oleks mingit nuhtlust paela otsas talutanud. Õues paela otsast lahti lasin, siis ta tormas pidevalt kuhugi minema – kord ajas autosid taga, haukus inimeste peale, lärmas maja ees, kutsumise peale ei reageerinud... See oli jube!  Ma tundsin, et ma üksi ei saa selle koeraga lihtsalt hakkama ja mingit kontrolli ei oma koera üle

Ja siis ma võtsin ühendust Ede Brand`iga, kes on Pärnu Agility treeneriga, kellel endal on hoolealustena pinšerid. 

Pöördusin alguses lihtsalt palvega, et kas Gustawil oleks veel poole aasta vanuselt võimalik veidikenegi kuulekust harjutada või on juba hilja? Ede ütles mulle väga lohutavalt – et „Hilja pole kunagi! Et tule proovime!“. 

Mõtlesin, et kaotada pole midagi. Minu lootused olid väga väikesed, pea olematud. Ise veel naersin mõttes, et no ma tahaks näha, et meie Gustaw midagi õpib või käsu peale teeb! Et „hahahaa!“. Juba esimese trenni jooksul suutis Ede Gustawi käsu peale istuma õpetada – mul kukkus ausalt suu lahti! Ja vot siis mulle jõudis kohale, et tegelikult selleks, et koera õieti kasvatada ja koolitada läheb vaja proffesionaalide või kogenud inimeste abi.

Eriti, kui sul on ISELOOMUGA KOER, kes on jonnakas, kangekaelne, surub oma tahtmist, siis on tarvis teadjama inimese kogemusi, mismoodi see koer "peenelt paika panna" ja mismoodi panna ta käituma nii, nagu sina tahad, mitte nii nagu koer tahab. Pinšer meenutab natuke hüperaktiivset last (tähelepanu defitsiit, tähelepanu ja keskendumis häired, püsimatus, sõnakuulmatus jne). Nii selise lapse kui sellise koera puhul on kasu kogemustega kasvatajast.

Me oleme nüüd Gustawiga 3 kuud käinud Ede juures agility trennis. Mind on hämmastanud ja hämmastab siiamaani, kui õpivõimeline koer Gustaw on. Talle kohe meeldib õppida uusi asju ja ta õpib üsna kiirelt – jällegi, kui ta tahab õppida! 

Treeneritel on aastatega omandatud koera psühholoogia, nõksud, oskused, kuidas panna ta kuuletuma.Ise kodus lihtsalt ei tule selliste asjade peale. Uskuge mind – minge kindlasti koeraga kutsikakooli, edasi juba mõnele treeningule. See pakub esiteks teile nii palju rõõmu ja koerale täpselt samamoodi. Ka koer vajab tegevust, ülesandeid, mis teda arendavad, mis on talle väljakutsed, mille tegemise eest teda tunnustatakse ja ta saab kiita. On koer rahul ja olete ise rahul.

Üks väga oluline asi KASVATUSE juures on see, et pinšeri nagu ka iga teise koera juures, et tuleb kohe alguses

„maha istuda“ ja otsustada, kes on KARJALIIDER. Ja ma arvan, et ma ei eksi, kui karjaliider tahate olla ikka teie, mitte koer.

Koer on teadupärast ürgselt karjaloom – hunt. Nii nagu kõigil karjaloomadel, valitseb ka huntide karjas koospüsimise huvides täpselt paika pandud võimuhierarhia.  Ei tasu unustada, et koer ei ole loll ja ei tasu teda alahinnata endast rumalamaks olevuseks. Ta võibolla ei oska lugeda ega arvutada, kuid ta oskab sageli palju paremini ja täpsemini lugeda teie kehakeelt, teie hääletooni, teie tujusid, mõtteid. Koer tunneb ehk inimest paremini, kui inimene ise ennast tunneb. Koer kuulab ainult liidri ehk juhi sõna

Koer tajub väga hästi, kas te ütlesite talle „EI TOHI!“ nii, et te seda ka päriselt mõtlesite või ütlesite „EI“, aga mõtlesite,et ahh las teeb edasi. 

Esimene reegel koera kasvatamise juures ongi see, et kui sa midagi nõuad, siis sa pead seda ise ka tundma, uskuma ja päriselt tahtma – järeleandmiste kohta ei tohi jätta. Kui sa midagi nõuad koeralt, siis Sina pead oma tahtmises peale jääma, alati, mitte tema. Kui sa oled laisk, lööd käega ja annad järele, siis võidab koer. See on lihtsalt psüühiline võitlus, kelle tahtmine võidab. 

Nii nagu hundikarjas nii ka koete omavahelises domineerimises, võidab alati see, kes jääb peale. Kes oma tahtmises peale jääb – on võidumees. Jääge alati oma tahtmises peale! Teie olete see, ütleb mida, millal ja kus tohib!

Kuidas tekitada koeral huvi üldse midagi teha? Mina ka alguses mõtlesin, et no mis valemiga ma selle Gustawi siis panen istuma või käsku täitma, kui isegi ei kuula, mis ma käsin. Siin on alustamiseks üks läbi aegade kõige kergem trikk  ehk nagu inglased ütlevad „trick or treat!“ (trikk või maius). MAIUS EHK SÖÖK!

Näidake mulle mõnda koera, kes ei armastaks süüa?  Pinšerid on eriti suured õgardid ja alati valmis midagi head nosima.

Loomulikult ei tee ükski täiskõhuga koer teile maiuse eest suurt midagi, võibolla natukene, kui väga viitsib,

sest ta on harjunud kõike ilma pingutamattagi saama. Üldse on VÄGA VALE oma koeral koguaeg kõht täis toppida, et tal hea meel oleks. Inimene mõtleb tohutult ekslikult, et punnis kõhuga koer on õnnelik ja eluga rahul. Jah, koerale meeldib süüa, sest tal on instiktiivselt vajadus igaksjuhuks ära süüa kõik, mis maha pannakse, sest võibolla homme enam pole ja on nälg. 

Koer ei tohiks süüa päevas üle 1-2 korra!!! Trennipäevadel oleks tark tegu teda enne trenni üldse mitte sööta.

Pinšerite puhul, nagu ma ütlesingi, on tõeliselt suur oht neid üle toita, kuna nad on väga aplad väikesed õgardid. Ma ei ole veel näinud kordagi, et Gustawil oleks kõht nii täis, et talle enam ei mahuks midagi sisse.

Ära söö koos koeraga koos divanil, umbes nii, et koer sööb sinuga kordamööda sinu taldrikust võidu ja oh kui lõbus ja nunnu! See näitab koerale, et sa oled karjas temaga "ühel pulgal" ja te olete võrdset saagi jagajad. 

 Inimene teeb üldse suure vea sellega, et arvab, et koer mõtleb ja näeb maailma nii, nagu inimene seda teeb. Koer on koer ja inimene on inimene. Me võime üheskoos sõbralikult koos elada ja läbi saada, kuid me oleme erinevad liigid. Inimene kipub seda pidevalt unustama!

Üks selline soovitus tuleb veel meelde, et koeral olgu OMA KOHT. Siin tuleb see asi jälle kohe koos kutsika majja toomisega ära otsustada, et kus hakkab koera koht olema.  Loomulikult on kõik OK, kui sa lubad tal elu lõpuni enda juures voodis teki alla magada. Kui aga sul tekib aasta pärast mõte, et koer peaks magama ikkagi oma pesas, on seda veidikene hilja talle selgeks teha.

Kõige targem on muretseda endale koju koera kennel (turvapuur) ning kohe, kui kutsika koju toote, harjutada ta seal sees magama.Turvapuur on koera enda huvides, mitte karistuseks, et temaga midagi ei juhtuks, kuni teid kodus pole.Kui kutsikat juba maast madalast harjutada puuriga, siis ta võtab seda kui oma pesa, kui vahvat ja lahedat kohta

kus omaette olla. 
Kui kutsikas on puuri omaks võtnud, siis hiljem käib ta sealtäiesti vabatahtlikult ja hea meelega, on seal sees lahtise uksega, nagu igas teises karvases ja nunnus koerapesas. 

Sama soovitus oleks ka autoga sõites kasutada transportpuuri. Kutsikana harjuvad nad seal sees kiiresti olema. Uskuge mind, reisidel ja pikematel sõitudel, või kasvõi miks mitte linnas, kui teil on vaja korra toidupoes ära käia – kuhu te koera autos jätate? Puuris on tal turvaline koht olla, ta ei näri ega rebi teie autosalongi vahepeal puruks, ei pissi autosse, ei kraabi mingeid jälgi kuhugi – koer on koer, nad teevad seda. 

Mis ma siis veel pinšeri kohta olen õppinud. Seda, et ta on hästi aktiivne ja elav, said juba kõik aru. Kuid pinšer

armastab tõepoolest VÄGA PALJU LIIKUDA ja jooksta. Tal on oma pisikese kasvu kohta ülihästi arenenud keha ja lihased, mis võimaldavad tal ülikiiresti, palju ja väsimatult liikuda. Pinšeri jaoks on lihtsalt luksus tunnikene rannas kajakaid taga ajada või metsas koos teiega jooksmas käia. Ta on väga sotsialiseeruv koer (nii inimestega kui teiste koertega). 

Pinšerile sobiks väga ideaalselt elada peres, kus oleks teisi koeri, kellega koos mürada, ringi joosta ja energiat kulutada. Kellel võimalik, siis võiks kaaluda endale rohkem kui ühe pinšeri omamist (või see ei pea ilmtingimata olema pinšer, aga sama aktiivse loomuga koer vähemalt, teised ta tüütaks lihtsalt ära – näiteks jack-russel või toy-fox-terjer või taksi.

Küll on pinšer aga väga hea valvur! Paljud on minult küsinud, et kas pinšerHAUGUB palju? Mina ütleks, et ei haugu ta midagi palju, nagu koerad ikka hauguvad. Jah ta teeb häält, aga tavaliselt on selleks alati mingi põhjus. Võibolla sõltub koerast, aga 
meie Gustaw haugub ainult siis, kui tema jaoks midagi „kahtlast“ kuskil toimub, kui ta „oma territooriumil“ võõrast tundmatut liikumist märkab (auto, inimene, koer), kui kusagil mingi imelik krõbin või heli tekib (koputus, uksekell, trepikojas mingi kolin). Ühesõnaga täiesti normaalsuse piirides haugub ja no mis häält see koer siis ikka peab tegema – näuguma või?

Võibolla märgiks veel ära KARVKATTE omadused, sest teadupärast pole pinšeritel aluskarva ning osadel koertel kipub see olemasolev kasukaski teatud kohtadest nii hõre olema, et kube ja kaenlaaused on päris paljad. Pinšerid on muidugi väga väga erinevad ja paljuski mängib nende karvakatte tiheduses rolli nende pärilikud geenid, sugupuu jne. Et kui emal-isal ikka on vähe karvu, siis ei maksa loota, et teie kutsikalgi lokid kasvama hakkavad. Ja samas on nii tiheda karvaga pinšereid, et vaata ja imesta!

Meie Gustawil on see kasukas täiesti OK, karv läigib, pole lahti ega pole mingeid nahahaiguseid ka. Küll aga on ta üsnaKÜLMAKARTLIK. Et 20 kraadise pakasega ta ikka üle tunni aja õues ei taha olla (isegi riietega), käpad

hakkavad külmetama ja värisema kipub. 

Küll aga meeldib talle õues lumes hirmsasti jooksta ja möllata! Ise ma olen talvel lihtsalt tihedamini, kuid lühemate perioodidega õues käinud. Vahel käimegi 20 minutit ja tuppa tagasi, tüütu, kuid, sellised need koerapidamise rõõmud on.  

See eest veab pinseritel suvel palavaga. Ujumine ja vesi meeldib meile! Olen kuulnud, et mõned pinšerid ei armasta üldse vett ega ujumist, kuid meie Gustaw ujus küll issiga suvel nagu vana mees!

KOKKUVÕTTEKS: Kui te arvate, et teil jagub piisavalt aega ning energiat sellise Duracell-jänese jaoks, nagu seda on pinšer, siis te ei pea oma koera valikus kahetsema! Te saate pinšeri näol enesele väga truu, ustava ja lojaalse sõbra, kes on oma peremehesse väga kiindunud! 

Pinšer ei ole selline koer, kes iga vastutulija juurde läheb sõprust otsima või lipitsema. Ta on väga uhke ja väga väärikas koer, öeldakse, et suur, õilis ja kuninglik hing väikese koera nahas. Ta on väga lõbus, tore ja lustakas seltsiline, kes on alati nõus midagi ette võtma ja teiega kaasa tulema ükskõik kuhu! Pinšeri näol esitate te endalegi väikese väljakutse tema kasvatamisel, õppides ehk seeläbi iseennastki paremini tundma. Pinšer on nagu väike vitamiin igas päevas, mis utsitab teid ennast kokku võtma, õue minema, sporti tegema, olema rõõmus, aktiivne ja elujaatav inimene. See pisikene energiapomm lihtsalt pakatab ja nakatab ning talle silma vaadates on väga raske öelda „Kuule ma ei viitsi sinuga tegeleda!“ :)

P.S. Olen alati nõus oma kogemusi pinšeri-omanikuna jagama meiliaadressil:

nordestprof@gmail.com

või

Facebook: 

Kristiina Tammisaar